Kui hakata võrdlema tavakooli ja koduõpet, tundub esmapilgul, et need on lihtsalt kaks erinevat õppevormi, mis viivad sarnase eesmärgini. Ometi on tegelikkus keerulisem. Need ei ole mitte lihtsalt erinevad meetodid, vaid ka lähenemised, mis lähtuvad hoopis teistsugusest loogikast ja eesmärkidest.
Tavakool tugineb kindlale struktuurile: tunniplaan, aineõpetajad, klassiruumi distsipliin. See loob korra ja tagab, et kõik õpilased liiguvad sama tempoga. Koduõppes on aga struktuur paindlikum ja kohandub lapse vajaduste, huvide ning pere elustiiliga. Kui tavakoolis on oluline, et laps mahuks õppekava raamidesse, siis koduõppes kohandatakse õpikeskkond lapse arenguga.
Tavakoolis on tempo seatud klassi keskmise järgi: kiirematele võib see tunduda aeglane, teistele jälle liialt tormav. Koduõpe võimaldab läheneda individuaalselt – kui matemaatika võib minna ludinal, siis võib lugemisoskus vajada rohkem aega. See välistab liigse stressi ja tagab, et õppimine on tõhus ning sisukas.
Tavakoolis on õpetaja teadmiste edasiandja, kes suunab suurt gruppi lapsi. Koduõppes on vanem pigem juhendaja, kes loob tingimused, et laps saaks õppida ja avastada omas tempos. See ei tähenda, et koduõppe vanem peab olema kõigi ainete spetsialist – pigem on ta protsessi juht, kes aitab leida parimaid materjale ja juhendajaid.
Sageli arvatakse, et koduõppijad on üksikud, kuid see pole tõsi. Koduõppes on suhtlus vabadusega seotud – lapsed saavad suhelda eri vanuses ja taustaga inimestega, mitte ainult eakaaslastega, kellega nad juhuslikult samal aastal sündinud on. Tavakoolis toimub sotsialiseerumine enamasti klassiruumi ja vahetundide raames, kus rollid ja hierarhiad on paika loksunud.
Tavakoolis toetub õppimine suuresti välisele motivatsioonile: hinded, testid, tunnustamine ja ka karistused. See loob distsipliini, kuid ei pruugi alati süvendada sisemist õpihuvi. Koduõppes on suurem roll sisemisel motivatsioonil – lapsed õpivad oma uudishimust ja isiklikest huvidest lähtuvalt. Kui koduõppes tekib motivatsioonikriis, ei ole lahendus distsiplinaarmeetmed, vaid õppeviisi kohandamine. Samas nõuab koduõpe lapse ja vanema poolt teadlikku distsipliini loomist – õppimise oskust, eneseregulatsiooni ja vastutuse võtmist oma haridustee eest.
Tavakoolis kujundatakse distsipliini väliste reeglite kaudu, samas kui koduõppes peab see tulema seestpoolt. Kas see on lihtsam või keerulisem? See sõltub lapsest. Kui laps on harjunud välise surve ja selgete juhistega, võib koduõppe vabadus alguses tunduda segadusse ajav. Kui aga laps on harjunud oma õpiteekonda juhtima, võib see hoopis suurendada tema vastutustunnet ja enesedistsipliini.
Tavakool keskendub pigem ainepõhisele õppele ja hindamisele, kus oluline on läbida kindlad õppekava etapid. Koduõppes on eesmärk võib-olla laiem – toetada lapse loomulikku uudishimu ja õppimisrõõmu, mitte ainult sooritada kontrolltöid ja eksameid.
Siin jõuamegi tähtsa punktini: kas koduõpe ja tavakool saavad olla samas õppeprotsessis? Kuigi väliselt võivad need tunduda sarnased – laps õpib, materjalid on sarnased – on lähenemisviisid niivõrd erinevad, et nende ühendamine on keeruline. Kui laps õpib iseseisvalt, paindliku ajakavaga ja huvipõhiselt, siis kooli range ajakava ning standardiseeritud testid võivad selle loova lähenemise hoopis pidurdada. Seega on mõlemal oma koht, kuid nende segamine võib tekitada rohkem probleeme kui lahendusi. Samas mitte miski pole võimatu alati on võimalik leida lahendusi. Lahendused, mis saaksid reaalsuseks, selleks on vaja muutusi.
Kaire