Meie koduõppe lugu
Kuidas kõik alguse sai?
Tänaseks olen koduõppe teemal ekspert. Ma tean, mis saab siis kui koduõpe ei toimi. Samuti kuidas näeb välja toimiv koduõpe.
Miks olen võtnud oma südameasjaks koduõppe ja selle valud ja võlud?
Meie pere puutus kokku koduõppe, kui alternatiivse võimalusega 4 aastat tagasi. Me ei olnud sellisest õppevormist väga palju kuulnud ja ei leidnud ka inimesi, kes oleksid meid toetanud. Leidsime FB koduõppe grupp ja sealsed postitused. Veidike aitasid, aga suures plaanis olime oma murega üksi. Lisaks oli ka halvustavaid kommentaare ning palju hirmu. Hirm oli väga suur, sest me ei teadnud mis saama hakkab. Puudus info, kogemus ja toetus. Üks suuremaid hirme oli selles, et me last ei kahjustaks ja et me ikka suudame selle kõik toimima saada. Mul oli tuttav, kes tarokaarte pani, ütles, et alguses on raske aga lõpuks saame asjad tööle. Ette ruttavalt võin öelda, et nii ka läks.
Võtsin sisuliselt üleöö vastutuse õppimise eest, mida siiani olin pidanud õpetajate ülesandeks. Saan aru, et iga õhtune koos lapsega õppimine oligi see, mida ma teen praegu. Erinevus on vaid päevakavas. Kui laps käis koolis, siis pärast minu tööpäeva õppisime kodus koos (1-3 klassis eriti). Alguses käisime üle kõik selle mis tunnis pidi olema tehtud ning siis selle mis järgmiseks päevaks jäi. See oli väga kurnav. Järgnes pikk dokumentide ajamise ja ametnike ring. Rajaleidja otsusega saime väikeklassi. Väikeklassis asjad toimisid ja õpetaja oli lapsega väga rahul. Kuniks koolis hakkasid toimuma muutused, õpetaja lahkus ja sellest sai meie perele keeruline periood. Siia perioodi jäävad kohtumised lastekaitsega ning muud erinevad proovile panekud. Kuniks koduõppe kasuks otsustasin. Otsuse tegime koos lapsega ja siit algas uus etapp. Esialgu ämbrite kolistamisega.
Mis olid need ämbrid, mida ma kolistasin koduõppe alguses?
Kõige suuremaks ämbriks oli haridus seaduste mitte täielik tundmine ja valesti valitud kool koduõppeks. Eestis on hea, kui jääd koduõppele koolis, kus on koduõppe osakond ja koordinaatorid, kes tegelevad peredega. Tavakoolis saad jääda koduõppele “tervislikel põhjustel” ja rajaleidja otsusega. Osadele peredele see sobib, aga mitte kõigile. Sel puhul on väga oluline, kui koostöö aldis on kool. Mulle tavakool isegi ei pakkunud seda varianti. Nad ei tahtnud sellest midagi teadagi. Siit minu soovitus, pigem mitte tavakooli juures, sest puuduvad vastavad koordinaatorid, kes päriselt panustavad perekondadesse. Tavakooli kaaluda, siis kui päriselt saadakse aru ja pakutakse lahendusi. Oluline, et laps saab oma haridusteed jätkata ja kõik osapooled leiavad LAST toetava lahenduse.
Valisin koduõppeks kooli, kus kooli kodulehel oli väga ilus kirjeldus, kuidas asjad peaksid toimima. Väike maakool, kuid neil puudus minu jaoks oluline tahe ja võimekus aidata just lapsevanemat. Kooliga toimunud esialgsest vestlusest ei hakanud midagi silma. Mul puudus ka varasem kogemus, et millele tähelepanu pöörata. Ja sellest tulenevalt tegin vale kooli valiku. Nüüd soovitan igal juhul lapsevanematel valikuid hoolega kaaluda ja võimalusel koolidega vestelda. See tunnetus, et nüüd on õige kool….sa tunned selle ära.
Lõpuks saime õige suuna ja info ning tänaseks oleme koolis, kus koordinaatorid on pühendunud ja aitavad igati. Rumalaid küsimusi ei ole ja iga kuised veebiseminarid aitavad dokumentide rägastikus kenasti liikvele saada. Eriti alguses. Sellele süsteemile olen ma lõpmata tänulik. Minu lastel on juhendatud koduõpe ja see on mega, kuidas see on koolis korraldatud ja lapsed on rahul. Muidugi tuleb ette ka motivatsiooni langust või väsimust, kuid peamine lapsed saavad välja magada.
Tänu sellistele koordinaatoritele sai mulle selgeks, kui vajalik on toetus just lapsevanemale. Lapsel läheb hästi, kui perekond toetab. Pärast mõningast jälgimist ja erinevate infode kõrvutamist, töötasin välja MENTORLUSprogrammi lapsevanematele, kes alles alustavad või olles juba koduõppel, vajavad väikest turgutust. Teinekord piisab väiksest tõukest, vestlusest, uuest vaatenurgast ja asjad laabuvad nagu ise enesest.
Nüüdseks on mul kaks last koduõppel ja julgen seda ka soovitada, kui tavakool mingil põhjusel ei sobi. Samas ütlen ka kohe ära, et koduõpe EI OLE KÕIGILE. Nii lapse kui vanema seisukohast. Selle sobivuse teevadki kindlaks koduõppe koordinaatorid. On lapsi, kes pärast väikest “puhkust” naasevad koolidesse ja jätkavad oma haridusteed seal. Samas on neid lapsi, kes ei suuda kohaneda tavakooliga ja nende vanemad otsivad teisi võimalusi. Mul on hea meel, et neid võimalusi Eestis on.
Seega soovitan lapsega asjad läbi arutada ja KOOS OTSUSTADA, kas koduõpe on sobiv variant kõigile osapooltele.
Koduõpe on kõike muud kui populaarne. Jah selle vastu tuntakse huvi, sellest räägitakse, aga lõpliku otsuse koduõppele minna langetavad vähesed.
Lisan siia ka blogi postituse, mida soovitan lugeda “Miks on vajalik koduõppes mentor?”
Kas oled valmis tegema järgmist sammu ning soovid toetust?
Sa ei pea seda kõike üksi lahendama. Aitan sul leida selguse, tasakaalu ja enesekindluse, et koduõpe oleks sujuv ja rahuldust pakkuv nii sulle kui ka su lapsele.
💡 Personaalsed konsultatsioonid ja mentorlus, et saaksid oma koduõppe teekonna üles ehitada kindlalt ja rahulikult.
📞 Broneeri tasuta 20-minutiline tutvumiskõne ja leiame koos parima lahenduse!