Viimastel päevadel on mind saatnud mõte: “Minu sisemine maailm on peegeldus välisest.” Täna hommikul tabasin end mõttelt – miks pole paljud lapsevanemad valmis abi ja tuge vastu võtma? Miks näevad nad oma raskustes last kui peegeldust enda lapsepõlvest? Kui mineviku probleemid on lahendamata, tulevad need paratamatult tagasi, kuigi teise nurga alt.
Olen märganud, et paljud vanemad on oma mineviku traumadega hädas ning see raskendab ka nende laste toetamise võimet. Eriti torkavad silma kooliga seotud haavad. Nagu oleksime ise taas koolis tagasi, kuid seekord oma laste kaudu.
Sama muster jookseb läbi mitmest eluvaldkonnast – rahaga, suhetega, pereeluga – ja ka haridusega. Miks me ei suuda abi otsida ega vastu võtta? Abi vastuvõtmine algab tunnistamisest: “Mul on probleem ja vajan lahendust.” Kui see samm on tehtud, ilmneb sageli ka lahendus. Kahjuks piirdume tihti vaid minimaalse abi vastuvõtmisega, et kustutada “põlev” probleem, kuid sügavamaid juuri ei lahenda. Siis tuleb hetkeline hingetõmbehetk, millele järgneb uus tõus või langus. Sama toimub ka koduõppes.
Lapsed on väga võimsad peeglid. Nad on julged ja ausad. Meie ajal polnud kombeks vanematele või õpetajatele vastu vaielda, isegi kui tagajärjed polnud meeldivad. Tänapäeva lapsed seda aga ei karda. Nad on otsekohesed ja näevad maailma avaramalt. Neil puuduvad paljud suhtlusbarjäärid, millega meie pidime kasvades kokku puutuma.
Ka mina olen olnud koolis kiusamise ohver, nii kaaslaste kui õpetajate poolt. Mingil hetkel kadus mul usaldus täiskasvanute vastu, sest keegi ei aidanud – kiusamisest ei tohtinud rääkida. Kiusamine on tänapäeval endiselt olemas, kuigi teise kujuga. Kui varem oli ainsaks lahenduseks kooli vahetamine või teise linna kolimine, siis tänaseks on hariduse omandamiseks rohkem võimalusi. Kuid ikka ei räägita neist avalikult.
Miks ma sellest kirjutan? Et sellest õppida.
Paljud vanemad ei julge tunnistada, et nende laps on koduõppel. Esimene reaktsioon on sageli: “Mis tal viga on?” Tegelikult mitte midagi – see on teadlik otsus. Siiski leidub endiselt eelarvamusi: “Kas teda kiusati?” “On ta liiga isepäine?” Tõsi, mõned satuvad koduõppele trauma tõttu, kuid aina enam peresid valib selle tee teadlikult. Miks me sellest endiselt vaikime? Sest koduõpe on paljudele võõras ja hirmutav. Kui laps ei ole haige ega tippsportlane, tajutakse koduõpet kui midagi “kahtlast”. Nii otsivad pered lahendusi eraldatult, vaikides ja omal käel pusides.
Koduõppe suurim väljakutse on info kitsikus, dokumentatsioon ja aruandlus ning hindamiseks materjalide kokkupanek. Minu jaoks on see tänaseks huvitav osa, kuid esimesel aastal tundus see meie perele lausa saatuslik. Teadmatus seadustest ja aruandlusest tekitas palju stressi, kuid õnneks jäime püsti. See kogemus tuletas meelde: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.
Traumad on kestnud põlvest põlve. Me ei julge neid lahata, sest kardame, mida teised arvavad. Kuid tänapäeva vanemad ei saa aidata oma lapsi enne, kui vaatavad otsa omaenda haavadele. Me võime väliselt midagi muuta, kuid sisemine valu jääb, kuni me sellega tegeleda julgeme. Alles siis saame päriselt oma lapsi toetada.
Seega kutsun sind mõtlema: milliseid mustreid oled sina oma lapsepõlvest kaasa võtnud tänasesse päeva, kus oled juba lapsevnem? Kas need toetavad sind ja su last või hoopis takistavad? Kas on aeg midagi muuta?
Väljumata vanadest mustritest ei saa me luua midagi uut. Aga kui oleme valmis neid teadvustama ja nendega tegelema, võime olla oma lastele paremad juhid ja toetajad, kui meie vanemad suutsid olla meile.
Kaire