Hei!
Pärast viimast postitust on minule laekunud päris palju küsimusi seoses koduõppel olemisega ja kõik võimalikud hirmud ja muutused, mis sellega kaasnevad. Personaalsed vastused olen saatnud küsijatele ära. Suuremad teemad, mis on pea igal küsijal, siis need olen kokku kogunud ja hakkan järge mööda neile ka postitustena vastama. Igale postitusele lisan omad kogemused ja räägin ainult läbi enda.
Poolteist kuud on läbi ja praegu on enamus lastel vaheaeg. Aeg, kus saavad hinge tõmmata lapsed, vanemad ja õpetajad. Paus, mis toob korraks võimaluse peatuda ja hinnata möödunut ning teha väikseid plaane järgmiseks etapiks.
Meil on läinud kenasti. Lapsed on oma tegemistega järjepeal ja väga suuri kõrvale kaldeid pole ka olnud. Kohanenud uue õppevormiga ja saanud ennast välja puhata, mis on oluline kasvavale lapsele. Nad on leidnud endas motivatsiooni ja tahe õppida, ning see aitab neil liikuda nende teekonnal edasi.
Palju on olnud küsimusi sõprade ja suhtlemise kohta. Tänaseks paneb mind see muigama, aga mingi aeg tagasi olin lausa pahane. Miks arvatakse, et koduõppe tähendab täielikku eraldumist iga päeva toimingutest. Mina näen, et see pigem toetab ja tekitab huvitavaid olukordi juurde, kus laps peab ise toime tulema. Päris õiged sõbrad on need, kes alati jäävad alles. Koduõppe on nagu uude kooli minemine. Kui laps läheb teise kooli, kas siis jääb tal suhtlus vanade sõpradega ära… no ei jää.
Ollakse arvamusel, et kui koolis käiakse, siis suhtlus on paratamatu tegevus. Kas me saame olla kindlad, et kui laps siseneb kooli, siis ta kohe suhtleb kõigiga ja kohe ollakse ka sõbrad??? Minu kogemus näitab, et paljud lapsed käivad koolis ja suudavad oma päeva ära veeta nii, et nad ei vaheta peaaegu ühtegi sõna eakaaslastega. Kindlasti tuleb mulle nüüd vastukaja, et see ei ole ju võimalik…. Olete oma lastega päriselt rääkinud ja uurinud missugused on tema vestlused koolikaaslastega / klassikaaslastega. Olete võtnud aja ja piilunud oma lapse hinge.
Kindlasti kiirel ajal ei ole see võimalik, aga kui tahta olla oma lapsega samal lainel, siis võta see aeg ja vestelge. Samas peab olema valmis ka selleks, et see jutt mis tuleb ei ole meeldiv. See on algus ja samm-sammult on võimalik liikuda edasi, kus lõpuks saab ka meeldivaid asju kuulda. Kindlasti ei tähenda see, seda et söögi tegemise või koristamise taustal uurid. Aeg lapsega kahekesi, päriselt ise kohal ja näete kuidas laps avanema hakkab.
Mina olen oma lastega selliseid vestlusi pidanud läbi aegade. Jaa on ka minul neid mitte meeldivaid vestlusi olnud, aga lõpuks kui hakkame lapsega koos lahendusi leidma, siis tekib ka muutus. Muutus kodus ja muutus koolis. Proovige, ma leian et kaotada pole midagi, võita aga usalduslik suhe oma lapsega, see on väärtus.
Taastame suhtluse peres ja kodus ning siis taastub suhtlus ka väljaspool kodu. Lapsed tegelikult ongi eluõied.
Mõnusat katsetamis.
Kui soovid erapooletut vestlus kaaslast, et aitaksin sul peegeldada või mõista, siis olen olemas ja võid minuga sõnumites ühendust võtta.
Kaire