Pikk postitus.
Kui postitus üldse ei kõneta, siis võid rahumeeli edasi liikuda.
Eelmise postituse järel tuli mulle palju erinevaid kommentaare, kõik hästi positiivsed. Mul on hea meel, et inimestele läheb korda, millest kirjutan.Mõned küsimused, mis kordusid: Kes soovis, et pikemalt ja põhjalikumalt lahti võtta teemat? Kes soovis laiendada? Kes soovis konkreetseid küsimusi, et kuidas alustada vestlust lapsega? Jne.Kõik on väga olulised etapid, aga räägin ühe loo, mis on seotud just õigete küsimuste küsimisega.P.S Räägin üldiselt, aga ühe pere kontekstis. Pere on oma nõusoleku andnud, tingimusel kui ei räägi nimedega. Nimed polegi olulised, sisu on võib olla osadele abiks rohkem. Kuna ma üldistan, siis tegelikult võib igaüks ennast ära tunda. Sel juhul vaata teemasse sisse, kui see sind puudutab.Pärast postituse ilmumist kirjutas mulle üks lapsevanem, et kuidas ta seda siis teeb (astub vestlusesse oma lapsega). Pealt näha ime lihtne tegevus, aga põhjus miks ta seda teha tahab on see, et laps vastab tavaliselt küsimustele (okey, mhm või mkm – said vist õiged lühendid). Nende pinnalt ei saa väga ju edasi minna. Seekord, ta ei soovinud enam psühholoogi juurde minna, sest seal on käidud, aga tulemust justkui ei ole. Tahtis proovida teistsugust lähenemist.Lubasin aidata, aga tingimuseks oli, et laps peab olema nõus minuga vestlema ning kõik osapooled ka usalduse piiridest kinni peavad. Kuna ma oskan küsimusi küsida (kohati tabavaid/valusaid) ja tagasi peegeldada, siis olin nõus proovima. Olgu ära öeldud, et ma ei ole õppinud psühholoogiat, paraku elu on mind päris palju õpetanud.Lepitud ajal käisin külas ja esimesena vestlesin lapsevanemaga, et tema poolne versioon ära kuulata ja pärast tegin sama ka lapsega.Joonistus välja skeem, kus mõlemad tahavad säästa teist osapoolt, ehk et ei taha teha oma sõnadega haiget. Viha ja frustratsioon olid mõlemal, sest see kõik oli liiga kaua juba kestnud ning kohati oli üle keemise märke. Tõmbasin pingeid alla ja andsin teada, et süüdistamisega ei jõua kuhugi. Proovisime leida neutraalse nurga, kust liikuma hakata. Kaasa võtsin ka mõned eeterlikud õlid, mis aitasid kaasa emotsionaalsetel hetkedel.Minu õnneks olid mõlemad koostööle altid ja said aru, et vanaviisi edasi ei saa.Detailidesse laskumata, tuli kiiresti välja, et vanem oma kiires elutempos oli lapsele kuhjanud tegevusi, mis last ei toetanud vaid pigem tekitas viha ja väsimust. Ehk et kõik lapse päevad oli vanem ära planeerinud jätmata lapsele ainsatki võimalust ise otsustada. Lisaks tuli välja, et last on mitu aega süstemaatiliselt kiusatud kooli kaaslaste poolt. Kui see kõik välja tuli, siis olid vanem ja laps valmis edasi rääkima juba ilma minuta. See kergus mis pärast seda ruumis valitses oli mega.Reedel küsisin, et kuidas pärast minu külastust läinud on, siis tuli lühike vastus, et paremini kui iial enne ja nüüd kui keegi teeb ettepaneku midagi teha jõutakse ära oodata teise poole vastus, ning selle vastuse peale ei minda närvi või ei hakata võimu näitama. Kui tekib väljaspool kodu pingelisi hetki, siis võimalusel need ukse taha jätta või siis selgelt öelda, et ei ole mõtet minuga täna arvestada.Loo iva on selles, et see mis võib tunduda vanemale äge tegevus, tegelikult last üldsegi ei huvita ja vastupidi. Kui anda võimalus lapsel otsustada, mida ta teha tahab, siis minu praktika on näidanud, et need tegevused teeb laps ka ära, sest ta võtab vastutuse ja seab endale sihi. Motiveerida on lihtsam ja tahe on tegevusel taga. Kui see tuleb aga, “sa pead tegema” variandis, siis päris kiiresti muutub see lapsele (kes peab asja lõpuni tegema, käima) vastumeelseks ja ta ei ole valmis asju lõpetama. NIi jäävadki asjad tegemata ning tihti arvatakse et laps on laisk.Tavaliselt on sellisel olukorral palju sügavam taust.Ka minu laste pealt tuleb see vahe (“Tahan teha”, “Pean tegema”) väga kiiresti välja ja kohe näen kuidas muutub kõik muu nende ümber.Kindlasti ei saa kõigega nõus olla, aga siis peavad olema väga head argumendid vanema poolt, miks see või see tegevus ei ole mõistlik. Tavaliselt on võimalus koos lapsega lõpuks leida mõlemaid pooli rahuldav tulemus. Täiesti ilma surumata.Lisaks on vaja kiusamise teemal siiski vanema abi, et sekkuda ja võimalikult parem lahendus leida. Seda ei tohi maha salata ja sellest ei tohi teha “saa ise hakkama” teemat. Võib olla tulen millalgi kiusamise juurde, aga eks seda näitab aeg ja soovijate huvi.See oli üks väike näide suhtlemisest, aga sarnaseid teemasid on palju ning alati ollakse arvamusel, et teistel selliseid probleeme pole, aga on. Tuleb leida endale õige viis, õige inimene ja õige spetsialist, kellega probleeme saab lahti rääkida. Õnneks neid ka kasutatakse ja õnneks ei jäta abi vaja ennast enam üksi.P.S või kui soovid ise mõnda teemat, et ma oma kogemusest kirjutan, siis pane mulle privaatsõnum teele.
Kaire