Taaskord pikem postitus.
Pärast eelmise postituse ilmumist oli mul tütrega pikk vestlus ja jutu käigus jõudsime inimesteni, kes on tekitanud endale illusioonidega maailma. Mis see tähendab? Tähendab seda, et illusioonid on meie meelepettus. Me ise teeme mõne inimese enda jaoks paremaks või halvemaks, ilusamaks või koledamaks, targemaks või rumalamaks jne. Me paneme ennast raamidesse ja hoiame ennast seal jäärapäiselt kinni. Osadele inimestele mõtleme kuldse kuu selga ja teistele vaatame otsa ülevalt alla. Me eeldame pelgalt peale vaadates, tundmata ja teadmata kes meie vastas tegelikult on.
Kuidas siis vahet teha, kes elab maskidega ja kes on ehe? Kui lugeda inimese kehakeelt, saame päris palju asju teada, aga selleks on vaja vilumist, veidike teadmisi ja aega jälgida. Mõne inimese puhul ütleb meie sisetunne, et oota ja vaata, see ei ole päris õige asi. Seda viimast koos jälgimise ja kehakeelega olen ka mina läbi aegade praktiseerinud. Vahest küsitakse minu käest, et kus sa tead, kui olen kas tähelepanu suunanud või öelnud, et tead ole selle inimesega suheldes ettevaatlik. Läheb aega mööda ja siis see kellele ütlesin, tahab teada, aga kuidas ma ikkagi teadsin. Ma ei oskagi vastata, ma lihtsalt tean. Samas ise olen ka mõelnud mõne inimese paremaks ja ägedamaks, kui ta tegelikult on. Olen ka ise ignoreerinud märke ja jätkanud suhtlust inimesega, kes minu aega ja panust tegelikult ka ei vääri. Mis veel hullem, see inimene lõpuks kasutab mind ära, et ennast paremaks ja ägedamaks teha. See on täiesti okey, sest me ju oleme inimesed ja tahame suhelda ning et meiega suheldakse. Tahame kuuluda ju nn kampa.
Kuuluvus ja tunnustamise tunne, need on need mida meist iga üks tahab kogeda. Lapsepõlvest on vajaka jäänud ning ka tänapäeva maailmas on seda ikkagi väga vähe. Ise me ka endale õlale ei patsuta, et vaata kui toreda asjaga hakkama said, me alateadlikult ootame seda välist tunnustust ja kuuluvust.
Kui mul oli veel kontori- ja koolitarvete pood, siis seal olles käis minu juurest läbi päris palju erinevaid inimesi ja nii äge oli jälgida keha keelt, suhtlemis oskust, tahet jne. Seal olles vaatlejana, hakkas mulle silma ka käitumismustrid, mis oli üle võetud põlvkondade kaupa. Näiteks kui vanem oli ülbe, siis seda oli ka tema laps. Mul oli aega, et jälgida. Mu väga hea tuttav kunagi ütles, et sul on nii äge töö, saad erinevate inimestega suhelda ja vaadelda. Toona ma ei saanud sellest aru, aga nüüd viimased nädalad olen hakanud sellest rohkem ja rohkem aru saama ja seda ka hindama. Hindama oma oskusi, just neid mille olemasolu ma olen väga enesestmõistetavalt võtnud. Sellega seoses oli mul mõned nädalad tagasi üks vestlus, kus mulle suhteliselt lähedal seisev inimene avaldas arvamust minust. Mind see trigerdas. Nüüd seda veidike lahti harutanud, sain aru, et ma olen ise nii palju muutunud. Minu muutust näevadki ainult need inimesed, kes minuga päriselt tahavad läbi käia ja teavad minu lugusid. Vestluse põhjus oli see, et ta ei ole päris hästi arusaanud, miks mul lapsed on koduõppel ja kui palju tööd olen ma teinud, et minu lapsed mind usaldavad ja minu poole julgevad oma muredega pöörduda. Paljude jaoks on see justkui võimatu missioon.
Ma ise olen viimase 7 aastaga väga palju muutunud. Minu kogemused, teadmised ja väärtused on muutunud. Kontrollija ja üle mõtlejana olen pidanud päris palju oma alateadvust lahti häkkima, mustreid muutma, sest olgem ausad, kui mul poleks kodus nii ägedat seltskonda (minu lapsed), siis pole mul ju ka põhjust muutuda. Lapsed painutavad väga tugevalt minu mugavustsooni ja piire. Iga laps on mulle õpetanud iseasju. Kes kannatlikkust, kes oskust kiiresti reageerida olukordadele, kes tahet ja vastupidavust jne. Minu abikaasa vanaema kord aastaid tagasi ütles, et me oleme kindel ja tugev meeskond. See mõte on mind ikka saatnud. Meie meeskond on 20+ aastat koos olnud ja aeg on meid liitnud perekonnana üha enam.
Aeg on see, mis tegelikult toob välja selle kas inimene on selline nagu ta välja näitab või ta suudab ennast varjata maskide taha ja õpitud käitumist kontrollida. Kontrollida oma tegelikku olemust pole lõpuni võimalik, sest nii inimene valetab iseendale kui ka teistele. Või teine inimene, kes tahab uskuda pimesi ja ignoreerib märke ja hoiatusi. Märgid ja hoiatused saadetakse meile, et me näeksime maskide taha…kas me seda ka tahame, sest sellega kaasneb tihti konflikt ja muutus. Me võime jääda lõpuks ilma inimesest. Vot see on tegelik põhjus, miks me ignoreerime märke. Minu kogemus näitab, et see mull läheb lõpuks ikkagi lõhki ja siis on valu ja pettumust palju rohkem.
Seega, mida ehedamana siin maailmas liikuda, seda lihtsam on inimesel endal.
Kas sa suudad jääda lõpuni ehedaks või mingid olukorrad siiski sunnivad sind maski taha peituma? Sellele küsimusele võiks igaüks mõelda vaadates endale peeglist otsa ja oma igapäeva käitumist analüüsida.
Kaire