Kui pere kaalub koduõpet, kerkib üsna kiiresti üles küsimus: „Aga kuidas laps siis sotsialiseerub?“ See on üks sagedasemaid hirme, millega lapsevanemana kokku puutume – olgu me koduõppe teekonna alguses või juba aastaid selle sees.
Tegu on igati mõistetava murega. Me kõik soovime, et meie lastel oleksid head suhted, oskus teistega arvestada ning enesekindlus erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kuid sageli on pilt sellest, kuidas sotsialiseerumine tegelikult toimub, üsna kitsas ja koolikeskne.
Võtame mõned levinumad müüdid ja vaatame neile otsa koduõppe lapsevanema ja mentori kogemusest lähtudes.
Müüt 1: Koduõppel olev laps on sotsiaalselt isoleeritud
Tegelikkuses ei määra lapse sotsiaalsust haridusvorm, vaid tema keskkond ja pere valikud. Koduõppel peredel on tihti rohkem võimalusi valida, kellega ja kuidas laps suhtleb.
Suhtlus toimub huviringides, sõpradega, laagrites, koduõppe kogukonna sündmustel – ning sageli ka igapäevaelus, näiteks poereisil või arstil käies.
Peres, kus 11-aastane laps on koduõppel, toimub suhtlus mitmel tasandil: ta osaleb loodusringis, kohtumistes teiste koduõppel lastega ning mängib iganädalaselt samavanuste sõpradega, kellega tal on ühised huvid. Eakaaslaste kõrval suhtleb ta vabalt ka täiskasvanutega, mis kasvatab enesekindlust ja suhtlemisoskust eri olukordades.
Müüt 2: Kool pakub loomulikku sotsialiseerumist, koduõppes peab seda kunstlikult tekitama
Tõde on see, et ei kool ega kodu tagagi automaatselt kvaliteetset sotsialiseerumist. Koolisüsteemis on suhtlus sageli piiratud – tunni ajal tuleb vaikida, sõprade valik on juhuslik ning sageli kogevad lapsed hoopis sotsiaalset survet või tõrjutust.
Koduõppes on suhtlemine sageli teadlikum – pere valib, millised keskkonnad ja inimesed lapse arengut toetavad. Lapsel on võimalus luua sügavamaid ja stabiilsemaid suhteid, kuna suheldakse vabamas ja turvalisemas õhkkonnas.
Müüt 3: Koduõppel olevad lapsed ei õpi koostööd ega konfliktide lahendamist
Elu ise pakub neile olukordi, kus tuleb harjutada nii koostööd kui ka eriarvamuste lahendamist. Koduõppe tegevused – ühised projektid, grupikohtumised, ühine õppimine teiste peredega – loovad loomuliku keskkonna koostööks.
Koduõppe pered korraldasid töötoa, kus eri vanuses lapsed pidid koos ehitama lihtsa maketi. Tekkinud vaidlustes tulid esile erinevad seisukohad ja vajadus leppida kokku ühine lahendus. Täiskasvanute suunamisel said lapsed harjutada kuulamist, kompromisside tegemist ja selget väljendamist – oskusi, mis on vajalikud kogu eluks.
Sotsialiseerumine koduõppes on mitmekülgne ja eluline
Koduõppel laps ei piirdu suhtlemisel ainult omaealistega. Ta õpib suhtlema eri vanuses ja erineva taustaga inimestega, mis arendab paindlikkust, empaatiat ja elulisi suhtlemisoskusi.
Sageli märkavad vanemad, et koduõppel laps muutub sotsiaalselt enesekindlamaks – just seetõttu, et ta saab areneda ilma pideva võrdlemise, meeldimise ja hindamise surveta.
Sotsialiseerumine ei tähenda pelgalt klassiruumi täitmist. See tähendab tähenduslikke suhteid, oskust suhelda, arvestada ja olla osa kogukonnast. Koduõppe eelis on paindlikkus – lapse sotsiaalset arengut saab toetada teadlikult, lapse vajadusi arvestades ja turvalist keskkonda luues.
Kui valid koduõppe, ei tähenda see, et su laps jääks üksikuks. Vastupidi – tal on võimalus luua sügavamaid ja ehedamaid suhteid nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Eriti perekonnas muutuvad suhted tugevamaks.
Kui see teema puudutab sind isiklikult või oled selle mure ees oma perega, siis tea: sa ei ole üksi. Koduõppe kogukonnas on palju peresid, kes on samu küsimusi endale esitanud ja leidnud just oma lapsele sobivad lahendused.
Kui soovid rääkida oma pere olukorrast või küsida nõu, olen siin.
Minu kodulehel kairekiilu.eu saad broneerida tasuta kõneaja – räägime rahulikult läbi, mis sul mõttes on ja leiame koos järgmised sammud.
Kaire