Meie koduõppe lugu
Kuidas kõik alguse sai?
Tänaseks olen koduõppe teemal ekspert. Ma tean, mis saab siis kui koduõpe ei toimi. Samuti kuidas näeb välja toimiv koduõpe.
Miks olen võtnud oma südameasjaks koduõppe ja selle valud ja võlud?
Meie pere puutus kokku koduõppe, kui alternatiivse võimalusega 4 aastat tagasi. Me ei olnud sellisest õppevormist väga palju kuulnud ja ei leidnud ka inimesi, kes oleksid meid toetanud. Leidsime FB koduõppe grupp ja sealsed postitused. Veidike aitasid, aga suures plaanis olime oma murega üksi. Lisaks oli ka halvustavaid kommentaare ning palju hirmu. Hirm oli väga suur, sest me ei teadnud mis saama hakkab. Puudus info, kogemus ja toetus. Üks suuremaid hirme oli selles, et me last ei kahjustaks ja et me ikka suudame selle kõik toimima saada. Mul oli tuttav, kes tarokaarte pani, ütles, et alguses on raske aga lõpuks saame asjad tööle. Ette ruttavalt võin öelda, et nii ka läks.
Võtsin sisuliselt üleöö vastutuse õppimise eest, mida siiani olin pidanud õpetajate ülesandeks. Saan aru, et iga õhtune koos lapsega õppimine oligi see, mida ma teen praegu. Erinevus on vaid päevakavas. Kui laps käis koolis, siis pärast minu tööpäeva õppisime kodus koos (1-3 klassis eriti). Alguses käisime üle kõik selle mis tunnis pidi olema tehtud ning siis selle mis järgmiseks päevaks jäi. See oli väga kurnav. Järgnes pikk dokumentide ajamise ja ametnike ring. Rajaleidja otsusega saime väikeklassi. Väikeklassis asjad toimisid ja õpetaja oli lapsega väga rahul. Kuniks koolis hakkasid toimuma muutused, õpetaja lahkus ja sellest sai meie perele keeruline periood. Siia perioodi jäävad kohtumised lastekaitsega ning muud erinevad proovile panekud. Kuniks koduõppe kasuks otsustasin. Otsuse tegime koos lapsega ja siit algas uus etapp. Esialgu ämbrite kolistamisega.
Mis olid need ämbrid, mida ma kolistasin koduõppe alguses?
Kõige suuremaks ämbriks oli haridus seaduste mitte täielik tundmine ja valesti valitud kool koduõppeks. Eestis on hea, kui jääd koduõppele koolis, kus on koduõppe osakond ja koordinaatorid, kes tegelevad peredega. Tavakoolis saad jääda koduõppele “tervislikel põhjustel” ja rajaleidja otsusega. Osadele peredele see sobib, aga mitte kõigile. Sel puhul on väga oluline, kui koostöö aldis on kool. Mulle tavakool isegi ei pakkunud seda varianti. Nad ei tahtnud sellest midagi teadagi. Siit minu soovitus, pigem mitte tavakooli juures, sest puuduvad vastavad koordinaatorid, kes päriselt panustavad perekondadesse. Tavakooli kaaluda, siis kui päriselt saadakse aru ja pakutakse lahendusi. Oluline, et laps saab oma haridusteed jätkata ja kõik osapooled leiavad LAST toetava lahenduse.
Valisin koduõppeks kooli, kus kooli kodulehel oli väga ilus kirjeldus, kuidas asjad peaksid toimima. Väike maakool, kuid neil puudus minu jaoks oluline tahe ja võimekus aidata just lapsevanemat. Kooliga toimunud esialgsest vestlusest ei hakanud midagi silma. Mul puudus ka varasem kogemus, et millele tähelepanu pöörata. Ja sellest tulenevalt tegin vale kooli valiku. Nüüd soovitan igal juhul lapsevanematel valikuid hoolega kaaluda ja võimalusel koolidega vestelda. See tunnetus, et nüüd on õige kool….sa tunned selle ära.
Lõpuks saime õige suuna ja info ning tänaseks oleme koolis, kus koordinaatorid on pühendunud ja aitavad igati. Rumalaid küsimusi ei ole ja iga kuised veebiseminarid aitavad dokumentide rägastikus kenasti liikvele saada. Eriti alguses. Sellele süsteemile olen ma lõpmata tänulik. Minu lastel on juhendatud koduõpe ja see on mega, kuidas see on koolis korraldatud ja lapsed on rahul. Muidugi tuleb ette ka motivatsiooni langust või väsimust, kuid peamine lapsed saavad välja magada.
Tänu sellistele koordinaatoritele sai mulle selgeks, kui vajalik on toetus just lapsevanemale. Lapsel läheb hästi, kui perekond toetab. Pärast mõningast jälgimist ja erinevate infode kõrvutamist, töötasin välja MENTORLUSprogrammi lapsevanematele, kes alles alustavad või olles juba koduõppel, vajavad väikest turgutust. Teinekord piisab väiksest tõukest, vestlusest, uuest vaatenurgast ja asjad laabuvad nagu ise enesest.
Nüüdseks on mul kaks last koduõppel ja julgen seda ka soovitada, kui tavakool mingil põhjusel ei sobi. Samas ütlen ka kohe ära, et koduõpe EI OLE KÕIGILE. Nii lapse kui vanema seisukohast. Selle sobivuse teevadki kindlaks koduõppe koordinaatorid. On lapsi, kes pärast väikest “puhkust” naasevad koolidesse ja jätkavad oma haridusteed seal. Samas on neid lapsi, kes ei suuda kohaneda tavakooliga ja nende vanemad otsivad teisi võimalusi. Mul on hea meel, et neid võimalusi Eestis on.
Seega soovitan lapsega asjad läbi arutada ja KOOS OTSUSTADA, kas koduõpe on sobiv variant kõigile osapooltele.
Koduõpe on kõike muud kui populaarne. Jah selle vastu tuntakse huvi, sellest räägitakse, aga lõpliku otsuse koduõppele minna langetavad vähesed.
Lisan siia ka blogi postituse, mida soovitan lugeda “Miks on vajalik koduõppes mentor?”
Kas oled valmis tegema järgmist sammu ning soovid toetust?
Sa ei pea seda kõike üksi lahendama. Aitan sul leida selguse, tasakaalu ja enesekindluse, et koduõpe oleks sujuv ja rahuldust pakkuv nii sulle kui ka su lapsele.
💡 Personaalsed konsultatsioonid ja mentorlus, et saaksid oma koduõppe teekonna üles ehitada kindlalt ja rahulikult.
📞 Broneeri tasuta 20-minutiline tutvumiskõne ja leiame koos parima lahenduse!
Poja koduõppe teekonna finaal – 06.06.2025
06.06.2025 lõpetas minu poeg põhikooli. Põhikooli lõpetamine on noore jaoks üks olulisemaid verstaposte – ja meie tähistasime seda sajaga.
See finaal oli eriti tähenduslik, sest ta tegi ühe õppeaastaga ära kaks klassi ja lõpetas koos oma sõpradega.
Natuke meenutust ka. Kui me alguses koduõppele läksime, valisime vale kooli – ja selle tulemusel sunniti last 6. klassi kordama. See tähendas, et ta jäi eakaaslastest maha. See kogemus õpetas meile palju. Me õppisime, kasvasime, muutsime oma nõrkused tugevusteks. Mina sain aru, kui suur ja raske laev see haridussüsteem tegelikult on – üksi seda pöörata ei saa. Seal on oht lausa põhja jääda. Välja tulemine on meeletult keeruline – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.Aga kui valid õiged inimesed meeskonda ja liigud noore ehk “treeneri” juhendamisel, siis on kõik võimalik.
Vahemärkus neile, kes kunagi meiega ei nõustunud ega olnud nõus isegi koduõpet kaaluma. Need, kes ütlesid, et rikun oma lapse elu ja “mis saab tema sotsiaalsetest oskustest?” – teile tahan öelda: järgmine kord kuulake ja mõelge kaasa. Ärge ähvardage ega suruge oma taktikepi järgi. Te jätsite meid üksi ja samal ajal suskasite veel lisaks, sest me ei sobitunud teie plaani.
Ma saan aru, miks te nii tegite. Aga miskipärast arvan, et teie meist päriselt aru ei saa.
Igasugune kooli lõpetamine on meeskonnatöö. Seal on noor, tema vanemad ja kool. Kui kool saadab valesid signaale või ei mõista noort ja tema perekonda, siis lähebki kõik allamäge.
Täna ma tean, mida oleksin pidanud tol hetkel teisiti tegema. See teadmine on tulnud kogemusega ja tagantjärele tarkusena.
Täna olen valinud enda rolliks olla koduõppe perede mentor. Ma tean, kui üksi paljud pered oma muredega on – ja kui vaikides neid siiski hukka mõistetakse. Eriti neid, kes julgevad proovida teistsuguseid lahendusi.
Me jõudsime TLPK-sse. Ja alles seal sain ma aru, mida koduõpe tegelikult tähendab. Ma õppisin tundma kogu süsteemi, mõistma seda, ja õppisin päriselt liikuma hoopis teises rütmis. Õppisin usaldama oma last – tema liikumist, enesejuhtimist, distsipliini ja motivatsiooni.
Noor, kelle jalgealune oli kõikuma löödud, suutis lühikese ajaga teha kaks klassi ja lõpetada koos oma sõpradega.Kool pakkus talle seda võimalust ka varem, aga ta ei tahtnud – ta ise tundis, et ei ole valmis.
2024. aasta septembris alustas ta 8. klassis. Selles klassis olid ägedad noored, kellega ta suhtleb ja kohtub siiani. Nad said kord kuus kokku – õppimiseks ja üksteise toetamiseks.
Oktoobri vaheajal tuli ta minu juurde ja ütles: “Mis oleks, kui ma lõpetaksin 2025 kevadel põhikooli?”
Ma üritasin aru saada, kui tõsine see soov tal tegelikult on. Kirjutasin kooli. Mõne päevaga sain vastuse: “Miks varem ei tulnud selle sooviga?” Läks veel paar päeva – ja tegime kooliga kõne. Koordinaator kuulas poja ära. Nad nägid ilmselt midagi, mida mina sel hetkel veel ei näinud. Aga ma olin õppinud usaldama – nii last kui kooli.
Kool tegi kolm plaani. Poeg tegi enda plaani. Sobitasime need omavahel kokku – ja sõit võis alata.
End juhtiv ja motiveeritud noor tegi teoks midagi, milles isegi mina alguses pisut kahtlesin. Kartsin, et ta äkki koormab end üle. Aga ta teadis, mida teeb. Ta pidas kinni enda seatud väikestest eesmärkidest. Ja see on omaette tunnustust väärt.
Detsembri alguses lõpetas ta 8. klassi. Jaanuaris alustas juba 9. klassi materjalidega. Selle aja sisse mahtusid ka loovtöö, proovieksamid ja lõpueksamid.
Kui keegi tuleb mulle ütlema, et “tänapäeva noored pole motiveeritud ega tea, mida nad tahavad”, siis meie pere teab – ja tunnustab.
Väga väike ring inimesi teadis, mida mu poeg teeb ja milline on tema eesmärk. Aga nüüd võin seda avalikult välja öelda – minu poeg sai hakkama millegagi, milles isegi mina pisut kahtlesin.
Ja see poleks olnud võimalik ilma koduõppe kooli ja TLPK toetava meeskonnata.
Kõik muutujad pandi võrrandisse – ja lahendus tuli ilus (matemaatilises keeles öeldes).
Lõpetuseks tahan rõhutada: kui noor on teinud OTSUSE, seadnud EESMÄRGID, on toetavas keskkonnas ja toimib enesejuhitud motivatsiooniga, siis on KÕIK VÕIMALIK.
Just selle otsuse olulisust ma rõhutan ka oma perenõustamistel. Ilma noore enda otsuseta ei juhtu midagi. Pere ja kool saavad suunata ja toetada – aga töö teeb ära noor ise.
Minu pojast on saanud avatud, laia silmaringiga ja väga sotsiaalne noor. Just seda ta ütles ka oma lõpukõnes – mis on omakorda suur tunnustus kooli poolt.
Meie sügav ja siiras kummardus teile, armsad koordinaatorid.
Üks etapp elus on läbi – ja ees ootavad uued väljakutsed. Poeg jätkab õpinguid talle sobivas koolis.
Palju õnne veelkord ja tuult tiibadesse!
Aitäh!