Kuuluvus tunne.
Kõik me tahame kuhugi kuuluda ja kellegagi koos olla. Paraku teeme selleks väga erinevaid asju.
Juba väga väiksena hakatakse meile rääkima, et peame olema head sõbrad ja kaaslased paljudele. See jätkub lasteaias, koolis ja täiskasvanuelus. Tavaliselt on selleks ajaks jäänud meile 2–5 sellist sõpra, kellele saame alati ja igas olukorras toetuda.
Aga tihti ajame me segamini sõpruse ja kuuluvustunde. Või noh — lastakse neil kahel piir väga häguseks minna.
Olen isegi olnud pidevalt otsinguil ja teinud erinevaid liigutusi, et kuhugi kuuluda. Kohta, kus mind aktsepteeritakse ega hinnata vaid selle põhjal, mida ma teen.
Nüüd olen jõudnud taas ringiga samasse kohta tagasi. Huvitav.
Olen aru saanud, et kui elus hakkavad mingid mustrid korduma, siis tuleb neile tähelepanu pöörata. Sest muidu juhivad need tegevused ja emotsioonid sind ikka ja jälle samadesse olukordadesse. Veidi teises kastmes, aga fookus ja tunne jäävad samaks. Olukorrad, mis seda trigerdavad, võivad muutuda, kuid seesama igatsus või rahutus jääb.
Ja siis sa küsid endalt — kelle heaks ma end jälle kohandan? Kas see on tõeline kuuluvus või lihtsalt soov olla kellegi jaoks piisav?
Tõeline kuuluvus ei nõua maski ega pingutust, vaid sünnib seal, kus sa saad olla päriselt sina ise.
Sinna ma praegu teel olengi. Mitte otsima, kuhu kuuluda, vaid looma ruumi, kus kuuluvus tekib loomulikult — ilma surve ja rollideta.
Kaire