See oli minu esimene õppeaasta, kus ma nõustasin vanemaid ja aitasin neil liikuda soovitud suunas. Mis ma siis õppisin? Kas ja kuidas edasi? Kas see, mida ma teen, on üldse vajalik või pigem koormav vanematele?
Kokku oli mul mentorluses 6 perekonda. Pered jagunesid kaheks:
- need, kes said paari kuuga asjad tehtud ja selgeks ning liikusid iseseisvalt edasi
- need, kes soovisid pikemalt tuge ja julgustust
Üks asi on olla oma lastega koduõppel ja hoopis teine on peredele tuge pakkuda.
Õppisin, et tuleb olla kannatlik – iga pere liigub omas tempos, nende otsustuskiirused ja soovid on väga erinevad. Tähtaegadest kinnipidamised olid lõpuks kõigil üsna piiri peal, aga eks see ongi õppimise koht nii peredele kui ka mulle endale. Oma laste puhul ma juba tean, kellel mis töötab ja mis mitte. Peredega koos avastan ja kohandan lähenemisi pidevalt – vahel tuleb lausa iga kuu midagi uut välja mõelda.
Jätkan ka uuel õppeaastal peredega, kes soovivad pikemalt teekonda koos käia. Olen aru saanud, et üks-ühele mentorlus töötab väga hästi – seal avaneb pere paremini ja leiame kiiresti nende jaoks toimivad lahendused. Samas annab grupis osalemine lisajõudu – seal on hea kuulda teiste lugusid ja kogeda, et sa ei ole oma küsimustega üksi. Grupi mentorlus saab hoo sisse septembrist ja ootenimekiri on juba avatud.
Mõni aeg tagasi oli mul pere, kes ütles, et olen neile pigem koormaks – pidevad tähtaegade meeldetuletused ei sobinud. Ma mõistsin nende valukohta ega võtnud seda isiklikult. Huvitaval kombel, kui kool samal ajal sama survet avaldas, olid nad lõpuks siiski tänulikud, et aitasin neil asjad õigeaegselt tehtud saada. Teisel poolaastal olid nad juba palju süsteemsemad ja õppisid oma aega planeerima.
Just aeg on see, mis lõpuks mängima hakkab. Ilma planeerimata kuhjuvad tegemised ja tekib ärevus ning stress – see omakorda võtab ära kogu koduõppe mõnusa vabaduse ja loob väärarusaama, et koduõpe on raske ja mitte hallatav.
Lapsed on ausad ja otsekohesed. Neile meeldib, kui asjad on selged ja arusaadavad. Nende jaoks on kasulik hoida päeva ja nädala plaani, sest siis jookseb kõik ilusti kokku. Ja sinna juurde tuleb kindlasti jätta ruumi magamiseks, mängimiseks ja huviringideks.
Vanemad peavad õppima oma lapsi usaldama. Kokkulepped ja ausus on üliolulised. Kui kodus hakatakse liiga palju “kooli mängima”, kaob kulgemise ja spontaansuse võimalus.
Veel üks õppetund: lapsi oli lihtsam motiveerida kui nende vanemaid. 🙂
Iga pere on oma nägu ja tegu. Mis ühes peres töötab, see teises ei pruugi. Seepärast tuleb kastist välja mõelda ja katsetada – ja seda nii peredel kui ka mul endal.
Kui tunned, et tahaksid oma perega selgust, tuge või lihtsalt kedagi, kellega mõtteid jagada, siis saad minu juurde tulla:
👉 Konsultatsioonile – kui vajad ühekordset arutelu või nõu konkreetse küsimuse lahendamiseks
👉 Mentorlusesse – kui soovid pikemalt kestvat tuge ja selget teekonda
Mõnusat algavat kooliaasta algust kõigile!
Kaire